Depressiooni korral võib geneetiline eelsoodumus viidata suuremale suitsiidiriskile

Lõppenud vaimse tervise kuu keskmes oli pea tasakaal ja selle hoidmine. Äsja ilmunud teadusartiklis selgitati Eesti geeniandmete põhjal välja, et noorena avalduv depressioon erineb hilisemas elus algavast depressioonist nii geneetilise tausta kui ka võimalike tagajärgede poolest.

Depressioon on kõige sagedasem vaimse tervise häire, millele on iseloomulikud paljud sümptomid: näiteks meeleolu alanemine, madal motivatsioon ja ka suitsiidimõtted. Küll aga avaldub häire inimestel väga erinevalt ja teadlased püüavad välja selgitada depressiooni alatüüpe, mis aitaksid haigust täpsemini ennetada, diagnoosida ja ravida.

Põhjamaade biopankade toel tehtud värske uuring näitab, et varajases eas algav depressioon erineb geneetiliselt hilise algusega depressioonist. Lisaks on varajase algusega depressiooni geneetika seotud oluliselt suurema suitsiidiriskiga, hilise algusega depressiooni geneetika aga kaasuvate füüsiliste haigustega.

Uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli terviseinformaatika nooremteadur Siim Kurvits toob esile Eesti geenivaramu andmeid, mille põhjal leiti, et geneetiline eelsoodumus varajaseks depressiooniks suurendab oluliselt suitsiidiriski. „Teades, et depressioon ei ole ühetaoline ei tekkepõhjustelt ega tagajärgedelt, saame ravi paremini planeerida ja aidata märgata häirega kaasnevaid riske,“ kommenteeris Kurvits töö tulemusi.

Erinevad geneetilised mehhanismid

Uuringusse kaasati enam kui 150 000 depressiooni põdeva inimese ja 360 000 kontrollisiku elektroonilisi terviseandmeid ning geneetilisi profiile Taanist, Rootsist, Norrast, Soomest ja Eestist. Ühtsed terviseandmed võimaldasid esimest korda uurida eri vanuses algava depressiooni geneetikat väga suure valimiga. Eeskätt keskenduti varajase algusega (esimene diagnoos enne 25. eluaastat) ja hilise algusega (esimene diagnoos pärast 50. eluaastat) depressiooni alatüüpidele.

Neuropsühhiaatrilise genoomika kaasprofessori, uuringu ühe juhtautori Kelli Lehto sõnul on geneetilised erinevused varajases ja hilises eas avaldunud depressiooni vahel märkimisväärsed. Uuringu andmetel on enne 25. eluaastat avalduv depressioon palju tõenäolisemalt päritav kui depressioon, mis avaldub pärast keskiga.

Teadlastel õnnestus leida 12 geneetilist piirkonda, mis olid seotud varajases eas algava depressiooniga, ja kaks piirkonda, mis olid seotud häire hilise algusega. Sealjuures toodi tulemustes esile suurem suitsiidirisk inimeste seas, kellel on varajase algusega depressiooni geneetiline eelsoodumus. Lausa iga neljas varajase depressiooni suure geneetilise riskiga inimene tegi kümne aasta jooksul pärast esimest depressioonidiagnoosi enesetapukatse. See on ligi kaks korda sagedasem kui väikse geneetilise riskiga inimeste seas.

„See tähendab, et erinevas vanuses algava depressiooni tekkepõhjused ja kaasnevad riskid võivad olla väga erinevad, kuigi praegu käsitletakse depressiooni ühtse häirena,“ selgitas Lehto. Tema sõnul plaanivad teadlased jätkata uurimist, kuidas on taolised geneetilised erinevused seotud aju arengu, kaasuvate haiguste, stressi ja elukogemusega ning kas tuvastatud geneetilisi riske saaks rakendada suitsiidide ennetamisel tervishoiusüsteemis.

Senine statistika näitab, et Eestis on suitsiidide osakaal kõigist surmapõhjustest suurim alaealiste ja noorte täiskasvanute hulgas. Sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega on Eesti võtnud eesmärgiks edendada rahva vaimset heaolu ja ennetada suitsiide.

Tutvu uuringuga lähemalt ajakirjas Nature Genetics.