Eesti teadlaste osalusel valmis seni suurim keskaegse kalmistu vana DNA uuring, mis paljastab 1000 aastat geneetilist ajalugu Madalmaades
Geeniteadlased Leuveni Katoliiklikust Ülikoolist ja Tartu Ülikooli genoomika instituudist koos rahvusvaheliste kolleegidega viisid läbi ajaloo suurima vana DNA uuringu. Kokku analüüsiti 400 inimese säilmeid, kes maeti 8. ja 18. sajandi vahel tänase Belgia ajaloolise Sint-Truideni linna peaväljaku (Groenmarkt) alla.
Uuring annab seni teadmata infot rändest, linnade arengust, perekondlikest struktuuridest ja epideemiatest, mis kujundasid selle keskaegse linna ja laiemalt kogu Madalmaade geneetilist tausta. Üllatavalt avastati ka esimene otsene tõend katkust keskaegses Flandrias, mida üheski kirjalikus allikas mainitud ei ole.
Sint-Truiden tekkis 7. sajandil ümber Püha Trudo asutatud kloostri. Pärast pühaku surma 693. aastal kujunes klooster mõjukaks palverännukohaks, mis meelitas külastajaid kaugemalt ja lähemalt ning arendadas rahvusvaheliste sidemetega jõukat kaubanduslinna. Tänu hästi säilinud kloostrikroonikale on Sint-Truideni ajalugu paljuski teada, ent sellegipoolest aitavad endiste elanike DNA põhjal tehtud uuringud linna ajaloo tundmisele oluliselt kaasa.
Arheoloogilistel väljakaevamistel 2019. aastal avastati peaväljaku alt üle 3000 skeleti. Täpsemaks andmeanalüüsiks valiti professor Toomas Kivisilla ja professor Maarten Larmuseau (Leuveni Katoliiklik Ülikool) juhtimisel ning koostöös professor Christiana Scheibiga (Cambridge'i Ülikool) välja 400 skeletti. Uuringu autorite sõnul pole mitte kunagi varem pole ühestainsast kohast uuritud nii suurt hulka vana DNA-d.
Üks keskaegne linn, tuhat aastat geneetilist mälu
Tulemused paljastavad ainulaadse geneetilise ajajoone, mis ulatub tuhande aasta taha. Varakeskajal (8.–10. sajandil) oli Sint-Truideni populatsioon märkimisväärselt geneetiliselt mitmekesisem kui hilisematel perioodidel. „Sel ajal olid geneetilised erinevused piirkondade vahel tänapäeva Flandrias peaaegu sama suured kui tänapäeva belglaste ja hispaanlaste vahel,“ selgitab Leuveni Katoliikliku Ülikooli doktorant ja uuringu autor Owyn Beneker, kes õppis muuhulgas vana DNA laboritöö spetsiifikat Tartu Ülikooli genoomika instituudi puhaslaboris, kasutades selleks Sint-Truideni bioarheoloogilist materjali.
Eriti silmatorkavad olid viie isiku säilmed, kelle geneetiline profiil sarnanes Iiri- ja Šotimaa ajalooliste populatsioonidega ning kes leiti kalmistu vanematest kihtidest. 11. sajandist alates hakkas geneetiline mitmekesisus vähenema ja populatsioon muutus homogeensemaks. Hilisemate Sint-Truideni elanike DNA sarnaneb tänapäeva Limburgi provintsi elanike geenipärandiga.
Professor Toomas Kivisilla sõnul näitavad tulemused, kuidas Madalmaade geneetiline struktuur kujunes sajandite jooksul kahe peamise esivanemate rühma segunemise tulemusena – üks galli ja teine germaani päritoluga. „See segunemine on aluseks geneetilisele põhja-lõuna gradatsioonile, mida täheldame tänapäeval nii Belgias kui Hollandis,“ selgitab Kivisild.
Uurimismeeskond leidis ka seoseid geneetilise päritolu ja kindlate geneetiliste tunnuste vahel. Näiteks germaani päritolu isikutel oli suurem tõenäosus olla punapea, samas kui gallia päritolu inimestel esines sagedamini geneetiline variant, mis seostub kõrgema D-vitamiini tasemega veres.
Esimesed otsesed jäljed katkust keskaegses Flandrias
Uuringust selgus ka esimene otsene tõend katku esinemisest keskaegses Flandrias. Viiel 14. sajandist pärineval isikul tuvastati katkubakteri DNA. Need inimesed maeti hajutatud, üksikutesse haudadesse, mitte massihaudadesse, kuhu katkuohvrid sageli on maetud.
„Sint-Truidenis 14. sajandil levinud katku kohta pole kirjalikke ülestähendusi, kuid uuritud vana DNA seda kinnitab,“ ütleb professor Maarten Larmuseau. „See näitab, kuidas geneetilised uuringud võivad ajaloo peidetud peatükke välja tuua,“ lisas ta.
Huvitaval kombel ei näi katk olevat pikas perspektiivis populatsioonile geneetilist mõju avaldanud. Teadlased ei leidnud märkimisväärseid muutusi populatsiooni immuungeenide mitmekesisuses pärast epideemiat.
Lisaks pakkus uuring üllatuslikke tulemusi bioloogilise suguluse kohta. 400 üksikisiku seast leiti väga vähe lähisugulasi – märgatavalt vähem kui teiste uuritud keskaegsete linnade nagu näiteks Cambridge´i puhul. Ainult kalmistu vanimas osas, eriti kloostri lähedal, maeti sugulased sagedamini koos. See viitab sellele, et matmispaikade jaotamine polnud juhuslik, vaid peegeldas sotsiaalset staatust või seotust kloostrikogukonnaga. „Esimest korda oleme suutnud rekonstrueerida rände, sugulussidemete ja haiguste mustreid ühe keskaegse linna sees sellises sügavuses ja ulatuses,“ selgitab Larmuseau.
Pressiteate allikas: https://nieuws.kuleuven.be/en/content/2025/largest-ever-ancient-dna-study-on-a-medieval-cemetery-reveals-1-000-years-of-genetic-history-in-the-low-countries
Uuring: „Urbanization and genetic homogenization in the medieval Low Countries revealed through a ten-century paleogenomic study of the city of Sint-Truiden“ (autorid Beneker jt) avaldati ajakirjas Genome Biology.
Loe veel sarnaseid uudiseid
