Eesti teadusuuring avab geneetiliste tegurite rolli ravimiannuste määramisel

Tartu Ülikooli genoomika instituudi uurimistööst selgub, et ravimiannust mõjutavad nii ravimi lagundamist mõjutavad geenivariandid kui ka haiguste geneetiline eelsoodumus.

On teada, et geneetilised tegurid mõjutavad individuaalset ravimiannuse vajadust. Rahvusvahelises teadusajakirjas Journal of Translational Medicine avaldatud töös uuriti 212000 geenidoonori andmetel, kas ravimite retseptiandmete põhjal saab määrata vajalike ravimiannuste suurust ja seostada nende erinevusi geneetiliste teguritega.

Vaatluse alla võeti laialdaselt kasutusel olevad südamehaiguste ravimid (statiinid, metoprolool, varfariin) ning antidepressandid ja antipsühhootikumid. Uuringu tulemusel loodi Eesti geenivaramu andmestikku uus andmekiht, mis võimaldab ravikasutust käsitleda senisest detailsemalt ja kasutada seda mitmesuguste teadusküsimuste uurimiseks.

Farmakogeneetika uurimisrühma teadlaste Silva Kasela ja Maris Alveri sõnul peegeldavad tuletatud annused nii geneetika ja ravimiannuste seoseid kui ka arstide raviotsuseid ja inimeste tervisekäitumist. “Meie meetod suutis väga hästi üles leida teadaolevaid ja selgeid bioloogilisi seoseid, näiteks seda, et teatud geenivariantidega inimesed vajavad märkimisväärselt suuremaid ravimiannuseid,” selgitas Alver meetodi täpsust ravimiannuste tuletamisel.

Alver märkis, et kui klassikaline farmakogeneetika keskendub tavaliselt üksikute tugeva mõjuga geenivariantide analüüsile, siis oli selle uuringu eesmärk liikuda kogu genoomi tasemele ja samuti hinnata seoseid eri komplekstunnuste eelsoodumustega. Tegu on esimese omataolise uuringuga, kus biopangaga seotud andmestikus on väljaostetud retseptiandmete põhjal süstemaatiliselt tuletatud ravimiannused ning neid ka geneetiliselt analüüsitud. Selline lähenemine sai võimalikuks tänu Eesti geenivaramu laiaulatuslikule ja pikaajalisele andmekogule.

Autorite sõnul näitab üks töö olulisemaid avastusi, et suurema geneetilise haigusriskiga inimesed vajavad kõrgemaid ravimiannuseid. Näiteks inimestele, kellel on suurem südame isheemiatõve risk, olid statiinide (ravimid, mida kasutatakse kõrge kolesteroolitaseme alandamiseks ja südame-veresoonkonna haiguste riski vähendamiseks) annused keskmiselt suuremad.

Huvitavate leidudena ilmnesid, et suuremate ravimidooside taga pole alati ainult haiguse geneetika, vaid ka sellega seotud riskitegurid. Näiteks oli geneetiline eelsoodumus kaalutõusuks seotud suuremate annustega mitme ravimi puhul. Samas kõrgem HDL-kolesterooli ehk “hea kolesterooli” tase seostus madalama metoprolooli (vererõhualandaja) doosiga. Tulemused peegeldavad nii haiguspõhist ravivajadust kui ka arstide otsuseid ravimite määramisel. Seega ei maksa suuremat annust karta. Arst määrab selle siis, kui inimese organism seda vajab, olgu põhjuseks suur haigusrisk või see, et ravim lagundatakse kehas kiiresti.

Ravimiannustes peegeldub ka tervisekäitumine

Selgus, et raviannused on seotud ka geneetiliste tunnustega, mis peegeldavad tervisekäitumist ja sotsiaalmajanduslikku tausta. Näiteks kõrgema haridustasemega seotud geenivariandid olid seotud väiksemate statiinide annustega ja suurema antidepressantide doosiga. Uurimisrühma hinnangul ei viita see seos otseselt haridustasemele, vaid kajastab laiemalt tervisekäitumist mõjutavaid tegureid. Sellise geneetilise profiiliga inimesed võivad oma tervist hoolsamalt jälgida – käia regulaarselt kontrollis, otsida aktiivsemalt professionaalset abi ning teha tervislikumaid valikuid. Samuti järgivad nad tõenäolisemalt ka ettekirjutatud raviplaani.

Samm personaalmeditsiini arengus

Töös väljatöötatud uus lähenemine võimaldab paremini mõista, millised geneetilised ja mittegeneetilised tegurid mõjutavad optimaalset ravi, ning aitab täpsemalt tõlgendada, mida terviseandmed inimese kohta näitavad. Sellised analüüsid on oluline samm, et edendada personaalmeditsiini rakendamiseks vajalikke uuringuid.

Loe lähemalt: https://translational-medicine.biomedcentral.com/articles/10.1186/s12967-025-06782-y