Emad teaduses: “Rääkisin ükskord algkoolist koju tulles suurte silmadega, et ühe mu klassivenna isa on professor. Noh, nüüd on minu ema ka!”
Ralf Tambets ja Mihkel Örd on teadlased, keda ühendab asjaolu, et nende mõlema emad teevad teadust genoomika instituudis. Emadepäeva puhul uurisime neilt, millist rolli on teadlasest ema nende enda karjäärivalikutes mänginud.
Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele. Nii ongi juhtunud, et huvi loodus- ja täppisteaduste vastu on kandunud edasi emadelt lastele ning nakatanud nõnda, et ka lapsed on täiskasvanueas otsustanud omandada sama valdkonna doktorikraadi.
Teadus läbi kogu elu
Rääkides oma emast, arheogenoomika professor Kristiina Tambetsist, meenub hetkel arvutiteaduse instituudi doktorantuuris õppival Ralfil esmalt tema suur lugemus, lai silmaring, hea mälu ning üleüldine õppimisõhin, mis on inspireerinud ka teda ennast teadmisi taga ajama. “Emal on haruldaselt hea oskus endale huvitavatest teemadest rääkides ka kuulajates huvi sütitada,” nendib Ralf.
Tema sõnul ulatub see oskus igapäevatööst evolutsioonigeneetika ja vana DNA valdkonnas kaugemale. Näiteks metsas kõndides on ema hea sõber kõikide puhmaste ja mutukatega ja kutsub neid sageli ka ladinakeelsete nimedega. Maanteel mõne luuletaja sünnikohast mööda sõites oskab ta rääkida nende loomest ja traagilisest elust. “Ja huviorbiit paistab muudkui laienevat: viimasel ajal on ta mind kursis hoidnud näiteks mõõkvaalade rändega ja näidanud videoid Mandelbroti fraktali ja tutkaste hierarhia kohta,” möönab ta.
Kristiina ja Ralf Tambets
Ralf meenutab, et teadlase tööst ta lapsena suurt ei taibanud. Sellegipoolest jäi silma, millist elevust põhjustasid kodus erinevad verstapostid nagu doktoritöö kaitsmine ja esimene Nature'is ilmunud artikkel. Ka esimesed rakubioloogia-alased mõjutused tulid emalt: sõna "mitokonder" õpetas ema teda ütlema juba üheaastaselt. “Mäletan ka, et rääkisin ükskord algkoolist koju tulles suurte silmadega, et ühe mu klassivenna isa on professor. Noh, nüüd on minu ema ka!” räägib Ralf oma emast, kes 2021. aastal arheogenoomika professoriks valiti.
Emaga ühised uurimisteemad
Ördide pere on ainulaadne, sest viiest pereliikmest neljal on loodus- ja täppisteaduste doktorikraad ning viies on meditsiinivaldkonnas lõpetamas teist residentuuri ning on teinud teadustööd arstiteaduse doktorantuuris. Pereema Daima Örd on genoomika instituudi molekulaarse rakubioloogia teadur. Ema rollist enda teadusteel rääkis pere noorim poeg Mihkel Örd, kes õppis Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat ja bioloogiat. Praegu töötab ta Cambridge’i Ülikoolis järeldoktorina.
Ülikooli astudes olid Mihklil lisaks geenitehnoloogiale valikutena laual ka roheline bioloogia ja looduskaitse. “Eks me emaga kunagi ikka arutasime, mida õppima minna ja mida eri astmetes teha. Küllap ta oli ka eeskujuks, näidates oma kogemusega, et teaduse tegemine on emotsionaalselt tasuv töö, mille väärtuses üldiselt ei pea kahtlema ja mis pakub põnevaid väljakutseid ja üllatusi,” rääkis Mihkel. “Teadlase töö tundus põnev ja rahuldustpakkuv, sest ema üldiselt läks ja tuli töölt õnnelikuna, kuigi tööd oli enamasti pigem rohkem kui üheksast viieni,” meenutas ta lapsepõlves ema tööd kõrvalt jälgides. Küll aga nendib ta, et töö tegemiseks tundus olevat vaja tugevat missioonitunnet: “Kuigi teadlase töö võib konkreetse tööaja suhtes olla suhteliselt paindlik, siis ema ikka töötas väga pühendunult ja järjepidevalt.”
Daima Örd oma perega
Mihkel mitte ainult ei valinud sama valdkonna eriala, vaid on emaga oma teaduskarjääris ka tööalaselt kokku puutunud. “Enne järeldoktorantuuri uurisin pärmi rakutsüklit, millel ei olnud ema uurimistööga seost,” ütles Mihkel, lisades et siiski jagati omavahel kogemusi eri metoodikatest ja võimalustest, et üksteist aidata. Nüüd Cambridge järeldoktorantuuris skriinib Mihkel valk-valk interaktsioonide inhibiitoreid, et tappa vähkkasvajarakke. “Ühte sellist inhibiitorit lähemalt uurides selgus, et see on seotud mitmete valkudega, millega ma oma teadustöös kunagi ei olnud kokku puutunud, aga millest ma olin kodus palju kuulnud,” rääkis Mihkel.
Nimelt selgus, et see inhibiitor põhjustab kasvajarakkude surma ühe rakustressi raja kaudu, mida ema Daima on genoomika instituudis aastaid uurinud. “Sellega seoses oleme tihedamalt koos töötanud ning ema teadmised on aidanud lahti harutada, kuidas see peptiid toimib,” ütles ta, lisades et eriline rõõm on emaga koos töötada välismaal olles.
Kodus hoitakse üksteist olulisemate teadusarengutega kursis ning aeg-ajalt leitakse end ka põhjalikematest aruteludest, sest Mihkli sõnul on alati huvitav ja kasulik kuulda natuke teise spetsialiseerumisega teadlase mõtteid oma tööst.
Loe veel sarnaseid uudiseid
