Omikroni tüvega nakatumisel saavad oluliseks teistsugused tegurid kui varasemate COVID‑19 tüvede puhul

Rahvusvaheline uurimisrühm, teiste seas Tartu Ülikooli teadlased, avaldas ajakirjas Nature Genetics ulatusliku genoomiuuringu, mis näitab, et SARS‑CoV‑2 omikroni variandi geneetilised riskitegurid erinevad märkimisväärselt varasemate viirustüvede omadest.

SARS-CoV-2 omikroni tüvi on tugevalt muteerunud viiruse variant, mis hakkas Euroopas levima ligikaudu kaks aastat peale COVID-19 pandeemia algust. Hetkel maailmas levivad omikroni alamtüved on muutnud SARS-CoV-2 viiruse sagedaseks hooajaliseks nakkushaiguseks üheskoos gripi ja teiste rahva seas tuntud nn külmetushaigustega.

Teadustöös analüüsiti üle 700 000 inimese tervise- ja geeniandmeid Eesti geenivaramust, Taanist, Soomest ja USA-st. Selle põhjal leiti 13 geneetilist piirkonda, mis seostuvad omikroniga nakatumise riskiga. Kusjuures kaheksa neist geenivariandist ei olnud seotud ühegi varasema SARS‑CoV‑2 tüvega, mis viitab sellele, et omikron tüvi kasutab nakatumiseks osaliselt uudseid bioloogilisi viise.

Omikron nakatab võrreldes varasemate tüvedega nõrgemalt kopse, aga tugevamalt ülemisi hingamisteid. Geenianalüüsides tulid tugevalt esile seosed limaskesta barjääri ja raku pinnamolekulidega seotud protsesside geenid, mis võivad mõjutada viiruse kinnitumist ja rakku tungimist ning ka immuunsüsteemi regulatsiooni. Huvitaval kombel kattuvad leidude mustrid varem gripi vastuvõtlikkusega seostatud geneetiliste signaalidega. See omakorda viitab, et täiesti erinevate hingamisteede nakkuste puhul võivad peremeesorganismi kaitsebarjäärid ja viiruse sisenemisega seotud mehhanismid osaliselt kattuda.

Ühtlasi ilmnes analüüsides, et viiruse ja inimese omavahelised vastasmõjud pole ajas püsivad, vaid muutuvad koos viiruse evolutsiooniga. Erinevad SARS‑CoV‑2 variandid mõjutavad inimesi sõltuvalt nende geneetikast erinevalt. Kui viirus areneb või inimeste immuun-taust muutub, nihkub ka see, millised geneetilised tegurid määravad nakatumise tõenäosust. Seetõttu tuleb geneetilisi analüüse uute variantide tekkimisel regulaarselt uuendada, sest inimeste vastuvõtlikkus ei ole püsivalt samasugune.

Uuring aitab paremini mõista, kuidas viiruse evolutsioon ja inimese pärilik taust koos kujundavad nakatumisriski ning milliseid bioloogilisi suundi tasub edasi uurida. Tulemused võivad aidata täpsustada, millistes rühmades ja millistes olukordades võib nakatumisrisk olla kõrgem, eriti uute variantide tekkimisel. Lisaks viitavad leiud, et osad peremeesfaktorid võivad olla ühised erinevatele hingamisteede viirusele, mis võib suunata ka ennetuse ja ravimiarenduse fookust.

Loe lähemalt:
https://www.nature.com/articles/s41588-025-02484-9