Tartu Ülikooli doktoritöö heidab valgust keskaegse Eestis ja Euroopa populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele

31.08.2026
Stefania
Autor: Lota Vana

Stefania Sasso alustas oma doktorantuuriõpinguid Tartu Ülikooli genoomika instituudis 2019. aastal. Nüüd on ta hiljuti kaitsnud doktoritöö ning tema uurimistöö aitab paremini mõista ka Eesti rahvastiku ajalugu.

Vana DNA on muutunud väga oluliseks allikaks rahvastiku ajaloo ja inimkonna rännete rekonstrueerimisel. Viimastel aastatel on Tartu Ülikooli geneetikute ja arheoloogide koostöö ühes tehnoloogiliste edusammudega andnud uusi olulisi teadmisi meie ajaloo kohta inimsäilmetest eraldatud DNA alusel. „Need analüüsid annavad teavet mitte ainult inimeste päritolu, vaid ka haiguste ja perekondlike suhete kohta muistsetes kogukondades,“ ütles Stefania Sasso, vana DNA nooremteadur.

Oma doktoritöös kasutas Sasso vana DNA analüüse selleks, et uurida tänapäeva Belgia ja Eesti aladel keskajal elanud populatsioonides aset leidnud geneetilisi muutusi. „Kõige enam paelub mind see, kuidas tillukesed DNA‑fragmendid suudavad avada isiklikke lugusid päritolu, tervise ja inimestevaheliste seoste kohta läbi aja," ütleb Stefania Sasso. „Minu doktoritöö andis mulle võimaluse panustada Euroopa mineviku paremasse mõistmisse ja uurida selle seni vähem tuntud tahke. Geneetikud ja arheoloogid töötavad neis uuringutes käsikäes, et rekonstrueerida piirkondlikku ajalugu ja tolleaegsete elanike elulugusid. Iga analüüs aitas tal lisada uue killu sellel kaugel kuid põneval ajal aset leidnud sündmuste mõistmisse. Oluline on ka see, et kui teadlastel on võimalus töötada väga suurte andmehulkadega – nii nagu see oli keskaja Eesti projekti puhul – siis on tulemused eriti huvitavad. Seda illustreerib näide patogeenidest, mis on haruldased ja võivad väikeste valimite puhul jääda leidmata.“

Vana DNA analüüsid näitavad, et keskaegsed Eesti linnad olid geneetiliselt mitmekesised

Keskaeg ei alanud Euroopas kõikjal üheaegselt, vaid piirkondlike eripäradega. Tavapäraselt loetakse Eestis keskaja alguseks 13. sajandit, mil siia jõudsid Põhjala ristisõjad. Ristisõdijad tõid kaasa ulatuslikud sotsiaalsed muutused – kujunes uus valitsev eliit ning kristlus muutus domineerivaks usundiks.

„Meie vana DNA analüüsid näitavad, et keskaegsed Eesti linnad olid väga mitmekesised ning seal elasid kõrvuti erineva geneetilise päritoluga inimesed,“ ütleb Sasso. Näiteks näitavad Tartu toomkiriku keskaegsele kalmistule maetud inimesed suurt geneetilist sarnasust tänaste Kesk- ja Lääne-Euroopa populatsioonidega, mis toetab ajaloolist tõlgendust, mille kohaselt oli toomkirik Saksamaalt Eestisse tulnud eliidi matmispaik.

Seevastu moodustasid maapiirkondade kalmistutele maetud inimesed geneetiliselt ühtse rühma, millel on suur sarnasus tänaste eestlastega. See viitab kohaliku rahvastiku pikaajalisele järjepidevusele. Sasso selgitab, et leiti ka üksikuid nö segapäritolu indiviide, mis osundab kohaliku kogukonna ja mujalt tulnute segunemisele. Mõningatel juhtudel viitavad geneetilised andmed seostele Skandinaavia või ka Ida-Euroopa piirkondadega, mis viitab keskaegse Eesti dünaamilisele demograafilisele ajaloole.

Üks suurimaid ajaloolise perioodi vana DNA uuringuid

Kesk-Euroopas peetakse keskaja alguseks tavapäraselt aastat 476, mil langes Lääne-Rooma keisririik – see on ligikaudu 700 aastat varem kui Eestis. Järgnenud aastatel kujundasid ulatuslikud ränded endistelt Rooma aladelt Euroopa geneetilise maastiku suuresti ümber. Sel ajal tõusis tänapäeva Belgia aladel võimule Merovingide dünastia – algas Merovingide ajajärk. Sasso keskendus sellele ajaloolisele perioodile, uurides vana DNA‑d Merovingide‑aegsest Koksijde leiukohast Põhjamere rannikul Flandrias. Geneetilised analüüsid näitasid, et sealsed elanikud ei olnud ühtse päritoluga, nende genoomides said kokku kaks peamist päritolukomponenti: domineeriv varakeskaegselt Inglismaalt pärinev, ning vähemal määral esindatud hilisrauaaegsetele gallialastele viitav geneetiline komponent.

Sasso uuris ka rahvastikuprotsesse Sint-Truideni linnas tänapäeva Belgias. Sealne asustus kujunes algselt 7. sajandil rajatud kloostri ümber, mis sai peagi oluliseks palverännaku sihtkohaks. Aja jooksul kujunes kloostri ümber linn, millest kasvas välja keskaegne Sint‑Truiden. Sint Truidenisse enam kui tuhande aasta jooksul maetud 400 indiviidi säilmete uurimine võimaldas geneetikutel jälgida, kuidas rahvastiku dünaamika aja jooksul muutus. Uuringu tulemused näitasid, et kui varasem Sint Truideni elanikkond oli geneetiliselt suhteliselt mitmekesine, siis aja jooksul muutus see ühtlasemaks ning hakkas üha enam sarnanema sama piirkonna tänapäevaste populatsioonidega.

Viirus, mis on arenenud koos inimestega

Sassot ja tema kolleege huvitas lisaks inimeste päritolule ka keskaegsete populatsioonide tervisega seotud aspektid. Enam kui 4000 indiviidi säilmete DNA analüüsid näitasid muuhulgas, et laialt levinud herpesviirused nakatasid Euroopas elanud inimesi juba aastatuhandeid tagasi, siinse töö alusel vähemalt rauaajast alates, jättes oma jäljed ka inimese genoomi. Tänapäeval nakatub betaherpesviirustega varases eas ligi 90% inimestest, enamasti juba esimese kahe eluaasta jooksul. Nende viiruste eripäraks on võime integreeruda inimese genoomi ning harvadel juhtudel ka põlvkondade vahel edasi kanduda. Viiruse DNA-d leiti 11 juhul ja viiruse genoomide fülogeneetiline analüüs näitas, et viiruse DNA integreerumine inimese genoomi leidis aset juba väga ammu ja see on põlvkonnast põlvkonda edasi kandunud enam kui 2500 aasta jooksul. „Viiruse kandjate seas oli ka kolm keskaegset Eesti aladele maetud indiviidi. Eriti silmapaistev oli Kirde‑Eestist pärit imiku juhtum, kellelt leitud viiruse jälgi võis seostada aktiivse HHV‑6B nakkusega,“ ütles Sasso. Laps suri vanuses, mis vastab nakkuse tavapärasele tekkeajale tänapäeva populatsioonides, muutes selle leiu arheogeneetilises uurimistöös eriti huvitavaks.

Doktoritöö tulemused näitavad ilmekalt, kuidas vana DNA abil on võimalik uurida nii rahvastiku ajalugu, kui ka inimeste ja patogeenide vastastikuseid suhteid.