Uuring kinnitab, et herpesviirused on inimestega koos arenenud tuhandeid aastaid

Vana DNA andmed aitasid tuvastada, et teatud herpesviirused, millega puutub kokku enamus inimestest, said inimgenoomi osaks tuhandete aastate eest.

Vana DNA abil näeme bakterite ja viiruste evolutsiooni väga pika ajaperioodi jooksul. Esimest korda on teadlased rekonstrueerinud üle kahe aastatuhande vanustest arheoloogilistest inimsäilmetest inimese beetaherpesviiruste 6A ja 6B (HHV‑6A/B) iidsed genoomid. Viini Ülikooli ja Tartu Ülikooli juhtimisel teadusajakirjas Science Advances avaldatud uuring kinnitab, et need viirused on arenenud koos inimestega ja inimeste sees vähemalt rauaajast alates.

Tartu Ülikooli arheogenoomika professori ja uuringu ühe töörühma juhi Kristiina Tambetsi sõnul on teada, et HHV‑6B nakatab umbes 90 protsenti lastest kahe esimese eluaasta jooksul ning on tuntud kui imikute roseooli ehk “kuuenda haiguse” põhjustaja. Koos viirusega HHV‑6A kuulub ta laialt levinud inimese herpesviiruste rühma, mis tekitavad tavaliselt varases lapsepõlves kerge esmase haiguse ning seejärel püsiva infektsiooni kogu eluks. Herpesviirused teebki eriliseks nende võime jääda püsivalt meie keharakkudesse ja harvadel juhtudel päranduda edasi peremeesorganismi genoomi osana.

Tambetsi sõnul on neid suhteliselt vähe uuritud, mistõttu on ebaselge, milline on olnud viiruse ja inimorganismi vastastikmõju koos arenedes. “Meie tulemused kaardistavad vana DNA abil esmakordselt beetaherpesviiruste integratsiooni inimkromosoomidesse pika aja vältel ning viitavad, et üks viirustest (HHV‑6A) kaotas integreerumisvõime varakult,” selgitas Tambets uuringu olulisust.

Põhjalik ja aeganõudev viiruste tuvastamine

Viini Ülikooli ja Tartu Ülikooli juhtimisel tegutsenud rahvusvaheline uurimisrühm, koostöös Cambridge’i Ülikooli ja Londoni Ülikooli kolledžiga, uuris haigustekitajate osas põhjalikult Euroopa erinevatest arheoloogilistest leiukohtadest pärit ligi 4000 inimluustiku proovi. Tuvastati ja rekonstrueeriti üksteist viirusgenoomi – vanim pärines rauaajal Itaalias (1100–600 eKr) elanud noorelt tüdrukult. Hilisema perioodi viirusekandjad hõlmasid suurt geograafilist ala: mõlemat tüüpi herpesviiruseid leiti keskajal nii Lääne-, Lõuna- kui Ida-Euroopast, nt Inglismaal, Belgias ja Itaalias aga ka Eestis elanud inimeste proovidest.

Mitmel Inglismaa proovil tuvastati sealjuures pärilik HHV‑6B vorm, mis teeb neist varaseimad teadaolevad kromosoomidesse integreerunud inimese herpesviiruste kandjad. Belgia Sint‑Truideni leiukohas tuvastati kõige rohkem juhte, kus mõlemad viiruseliigid ringlevad samas populatsioonis.

“Kuigi herpesviirus nakatab mingil eluhetkel peaaegu 90 protsenti inimkonnast, kannab vaid umbes üks protsent viiruse DNA-d sellise vormina, mis on pärandunud vanematelt ja esineb kõigis keha rakkudes. Just seda üht protsenti juhtumitest on vana DNA abil kõige tõenäolisem tuvastada, mis teeb viirusjärjestuste leidmise üsna keeruliseks,” ütles uuringu juhtiv autor, Viini Ülikooli evolutsioonilise antropoloogia osakonna teadur Meriam Guellil, kes on varasemalt töötanud ka Tartu Ülikooli genoomika instituudis iidsete haigustekitajate uurijana-järeldoktorina vana DNA laboris ja arheogenoomika töörühmas. “Meie andmete põhjal saab nüüd viiruste evolutsiooni vaadelda enam kui 2500 aasta jooksul üle Euroopa, kasutades genoomiandmeid 8.-6. sajandist eKr kuni tänapäevani,” lisas ta.

Viirus, mis on arenendud koos meiega

Taastatud genoomid võimaldasid teadlastel määrata, millistesse kromosoomidesse viirused olid integreerunud. Võrdlus tänapäevaste andmetega näitas, et mõned integratsioonid toimusid väga ammu ja on põlvkondade kaupa edasi kandunud aastatuhandeid. Sellele, et viirused on inimestega koos arenenud erinevalt viitab asjaolu, et üks kahest viiruseliigist (HHV‑6A) näib aja jooksul olevat kaotanud võime integreeruda inimese DNA-sse.

Professor Kristiina Tambets juhib tähelepanu asjaolule, et see vanal DNA-l põhinev uuring aitab meil mõista viiruseid, mis avastati alles 1980. aastatel. “Tänu sellele teame me, et viirus ei ole inimesi tuhandeid aastaid mitte ainult saatnud, vaid on meiega selle pika aja jooksul ka genoomi tasandil koos arenud,” sõnas ta. Uurimisrühma kuuluvate teadlaste sõnul võib herpesviiruste ja inimeste ühine ajalugu ulatuda suisa inimeste esimese rändeni Aafrikast välja.

Tutvu uuringuga lähemalt: Meriam Guellil et al. (2025). Tracing 2500 Years of Human Betaherpesvirus 6A and 6B Diversity Through Ancient DNA. Science Advances (2025). DOI: 10.1126/sciadv.adx5460