Uuring selgitas Kiritimati elanike geneetilist päritolu ja seoseid teiste Okeaania populatsioonidega
Äsja ajakirjas Genome Biology and Evolution avaldatud uuring pakub uusi teadmisi Vaikse ookeani saarte asustamise ja austroneesia keeli kõnelevate rahvaste rände kohta, aidates mõista inimeste liikumist ja kultuurikontakte selles piirkonnas.
Kiribati on üks esimesi riike, mis seisab silmitsi kliimamuutuste kõige hävitavama mõjuga – merevee taseme tõusu tõttu võib saareriik maailmakaardilt kaduda juba lähimate aastakümnete jooksul. Juba praegu sunnivad rannikuerosioon, magevee sooldumine ja ekstreemsed ilmastikuolud elanikke otsima uusi elupaiku.
Kiribati riigile kuuluv Kiritimati on Vaikses ookeanis, Ida-Mikroneesias asuv saar, kus tänapäeval elab kokku veidi üle 5000 inimese. Tegemist on maailma suurima korallatolliga, mille pindala on 388 ruutkilomeetrit. Arheoloogilised tõendid viitavad sellele, et polüneeslased asustasid Kiritimati saart aastatel 1250–1450. Eurooplaste esimesel kokkupuutel saarega 1777. aastal oli see inimtühi. Hiljem, alates 1920. aastatest toodi samuti Kiribatile kuuluva Gilberti saarestiku erinevatelt saartelt töötajaid kookoseistandustesse ja tuumakatsetusprogrammi tööle. Kiribati iseseisvumise järel 1979. aastal lahkusid eurooplased saarelt. Seega esindab Kiritimati tänapäevane rahvastik geneetilises mõttes kogu Gilberti saarestiku rahvast.
Tegemist on esimese ülegenoomsetel andmetel põhineva geneetilise analüüsiga Kiritimati saare elanike kohta. Uuringu ühe autori, Tartu Ülikooli populatsioonigeneetika nooremteaduri Kai Tätte sõnul oli Kiritimati populatsioon varasemates geneetilistes uuringutes alaesindatud. “Mõne aasta taguses mahukas Mikroneesia populatsioonide geneetilises uuringus leiti, et Mikroneesia elanikke ühendab geograafia, kuid geneetiliselt on nad üksteisest suhteliselt erinevad, olles mõjutatud erinevate ajalooliste migratsioonide poolt. Toonases uuringus ei olnud Kiritimati ja Gilberti saared esindatud, mistõttu oli käesoleva uuringu läbiviimine vägagi asjakohane,” ütles Tätte. Uuringus selgus, millised varased ja ka hilisemad migratsioonid Mikroneesiasse mõjutasid Kiritimati elanike geneetikat ning millistest sisserännetest nad puutumata on jäänud. Tätte lisas, et need leiud täpsustavad varasemaid mudeleid ja annavad uusi teadmisi Okeaania elanikkonna rändeteedest ja omavahelistest ühendustest, parandades meie arusaamist inimeste liikumisest ja kultuurikontaktidest Vaikse ookeani piirkonnas.
Uuringu tulemused näitavad, et Kiritimati elanike peamine geneetiline päritolu tuleb otseselt algsest austroneesia ekspansioon, mis sai alguse Lõuna-Hiina ja Taiwani piirkonnast umbes 5000 aastat tagasi. Vana-DNA analüüs kinnitab, et Kiritimati elanikud on umbes 3500 aastat tagasi Bismarcki saarestikus kujunenud ja sealt Lääne-Polüneesiasse levinud Lapita kultuuri kandjate otsesed järeltulijad. Kiritimati elanikke iseloomustab selle rände Kesk-Ida-Mikroneesia populatsioonidele omane geneetiline komponent, mis viitab tihedatele kontaktidele lääne-polüneeslastega. Lisaks leidub nende genoomis paapualastele iseloomulikku australaasia komponenti, mille segunemine austroneesia geneetilise materjaliga toimus hinnanguliselt 1440–2220 aastat tagasi.
Koloniaalajastu mõjul kujunes Kiritimati elanike ametlikuks keeleks inglise keel, domineerivaks usundiks kristlus ning valitsemisvormiks parlamentaarne süsteem. “Seega on väga huvitav, et koloniseerimise geneetiline pärand on minimaalne,” ütles Tätte viidates, et vaid ühel inimesel üheksateistkümnest on tuvastatav mõningane Lääne-Euraasia päritolu.
Uuringu tulemusi tutvustati ka Kiritimati kogukonnaesindajatele, kes omakorda jagasid tulemuste kokkuvõtet kohalike koolide õpetajatele ja juhtkonnale.
Loe artiklit: https://academic.oup.com/gbe/article/17/3/evaf046/8069057
Varasemalt on Tätte viinud läbi veel kaks populatsioonigeneetilist uuringut austroneesia keelkonna ekspansioonist Kagu-Aasias ja Vaikses ookeanis:
Loe veel sarnaseid uudiseid
