Eesti geenivaramu andmekaitsetingimused
Eesti geenivaramu andmekogu
Eesti geenivaramu on andmekogu, mis koosneb geenidoonorite geneetilistest, tervise- ja üldandmetest. Geenivaramu vastutav töötleja on alates 2007. aastast Tartu Ülikool.
Geenivaramuga liitumine on vabatahtlik. Geenidoonoriks olemisest on võimalik igal ajal loobuda esitades selleks geenivaramule taotluse kogutud koeproovi ja andmeid kindla isikuga kokku viiva koodiseose hävitamiseks.
Geenidoonori tervise- ja üldandmeid kogume nii geenidoonorilt endalt kui ka riiklikest andmekogudest. Pärast nõusoleku allkirjastamist ja vereproovi andmist saab geenidoonor täita veebiküsimustiku oma tervise kohta. Et geenidoonori andmed oleksid võimalikult täpsed, võrdleme ja täiendame geenidoonori enda avaldatud andmeid riiklike andmekogude andmetega.
Lisainfot geenidoonorite ja nende tervise kohta saame järgnevatest riiklikest andmekogudest:
Kuna geenidoonorite liitumine geenivaramuga on toimunud pika perioodi jooksul ning geenidoonorite arv on oluliselt kasvanud, on oluline täiendada kõikide geenidoonorite kontaktandmeid ja andmeid sünnikoha, rahvuse, emakeele ja perekonnaseisu kohta. Seda saame teha rahvastikuregistrist.
Tervise infosüsteem on keskne riiklik andmekogu, kus hoitakse Eesti inimeste kohta erinevaid terviseandmeid sisaldavaid dokumente. Samas ei kattu teiste nimetatud andmekogude ja tervise infosüsteemi andmed täielikult. Geeniuuringute läbiviimiseks on vaja geenidoonori terviseajaloo kohta koostada võimalikult terviklik ja täpne ülevaade, mille abil saaks leida seoseid geenide ja haiguste vahel ning võtta arvesse lisaks ka väliskeskkonna tegureid. Seetõttu on nii tervise infosüsteemi kui ka kõigi teiste andmekogude andmed hindamatu väärtusega.
Haigekassa andmekogu sisaldab detailset teavet raviarvete kohta, kust saame teavet geenidoonorite diagnooside ja tervishoiuteenuste kasutamise kohta.
Retseptikeskusest saame geenidoonoritele välja kirjutatud retseptide ja ravimite väljaostmise info (sh toimeained, ostetud ravimi pakendi andmed). Need andmed on olulised farmakogeneetika uuringutes, milles püütakse leida seoseid raviskeemi järgimise, muutumise, kõrvaltoimete ja ravimite mõjude vahel.
Sünniregistrist saame andmeid geenidoonorite raseduste ja sünnituste kohta. Sünniregistrist saadud andmed võimaldavad uurida naiste viljakuse ehk reproduktiivtervise geneetilist komponenti. Muuhulgas saame uurida ka raseduse katkemise geneetilisi põhjuseid.
See register kogub andmeid surmajuhtude ja surma põhjustanud haiguste kohta. Need andmed võimaldavad uurida geneetika ja keskkonna mõju inimese tervisele. Näiteks on Eesti tervishoiu üks olulisemaid probleeme väga kõrge varajane (enne 70. eluaastat) suremus, sh varajane suremus vähkkasvajate tõttu. Seega on oluline hinnata just surma riski teatud konkreetse haiguse tõttu, sealhulgas ka seda soodustavate riskitegurite mõju suurust.
Vähiregistrist saame võimalikult täielikke ja usaldusväärseid andmeid geenidoonoritel tuvastatud vähijuhtude kohta. Sellised andmed aitavad leida seoseid inimesel esinevate geneetiliste riskitegurite ja konkreetse vähkkasvaja tekkimise vahel. Samuti saab vähiregistrist infot geenidoonorile määratud vähiravi kohta ja see on oluline farmakogeneetika-alaste uuringute läbiviimisel.
Vähi sõeluuringute registrist saame andmeid geenidoonorite kohta, kes on käinud kontrollis ja kus on selgunud, et neil vähki ei esine. Need andmed on olulised geneetiliste riskiskooride väljatöötamiseks, sest saame paremini valida kontrollrühma uuritavaid, kelle andmeid võrreldakse haigestunud inimeste omadega.
Müokardiinfarktiregistrist saame andmeid geenidoonoritel diagnoositud südamelihase infarkti kohta. Selle info abil saame uurida geneetiliste tegurite rolli müokardiinfarkti haigestumisel.
Nagu teisedki haigus-spetsiifilised registrid, annavad tuberkuloosiregistri andmed täpsema ülevaate geenidoonorite tuberkuloosi haigestumisest, ravist ning haiguse kulust.
Lisaks riiklikele andmekogudele oleme eetikakomitee loa alusel küsinud geenidoonorite terviseandmeid ka Eesti suurimatelt tervihoiuteenuse osutajatelt – Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt ja Tartu Ülikooli Kliinikumilt. Nende infosüsteemides on olemas põhjalikumad haigusjuhtude andmed kui riiklikus tervise infosüsteemis.
Andmebaasidest pärime andmeid regulaarselt, enamasti sagedusega kord aastas. Haiglatest andmete saamine sõltub sellest, millal haiglal on võimalik geenivaramule soovitud andmeid edastada.
Kuidas on reguleeritud andmete kogumine ja säilitamine?
Geenidoonorite kohta kogutakse andmeid kooskõlas inimgeeniuuringute seaduse ja isikuandmete kaitse seadusega. Andmeid teistest andmekogudest saadakse taotluste alusel, milles on ära toodud seaduslik alus ja andmete koosseis. Andmete saamist teistest andmekogudest on hinnanud Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev eetikakomitee – Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu (EBIN). Geenidoonorite andmeid töödeldakse vastavalt andmekaitse kõrgeimale standardile.
Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu liikmed on eksperdid ja teadlased erinevatelt elualadelt, kelle määrab valdkonna eest vastutav minister viieks aastaks. Nõukogu ülesandeks on muuhulgas hinnangu andmine geenivaramu kui andmekogu töötlemisele inimgeeniuuringute seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Täpsemalt saab nõukogu ülesannete ja koosseisuga tutvuda Sotsiaalministeeriumi kodulehel. |
Säilitame geenidoonorite andmeid geenivaramus pseudonüümitult ehk kodeeritult ning geenidoonori geneetilised, tervise- ja üldandmed on eraldatud geenidoonori isiku tuvastamist võimaldavatest andmetest. Ruumis, kus hoitakse geenidoonoreid tuvastada võimaldavaid andmeid puudub internetiühendus. Ka füüsiline ligipääs sellele ruumile on vaid väga vähestel geenivaramu töötajatel, kellel peab selleks olema eraldi volitus. Seega on andmete lekkimise võimalus erinevate turvaabinõude kasutamise abil viidud miinimumini.
Geenidoonorite andmeid säilitatakse geenivaramus tähtajatult (sh ka pärast geenidoonori surma). Selle põhjuseks on andmete suur teaduslik väärtus, mis ajas märgatavalt ei vähene.
Kuidas on reguleeritud andmete ja koeproovide väljastamine geenivaramust?
Andmete väljastamise aluseks on inimgeeniuuringute seadus, mille kohaselt võib geenivaramut kasutada üksnes teaduslikuks uurimistööks, geenidoonori haiguste uurimiseks ja raviks, rahva tervise uurimiseks ja statistilistel eesmärkidel. Teaduslikuks uurimistööks väljastatakse geenidoonori andmeid ainult kodeeritult ehk nii, et geenidoonori isikut ei ole võimalik tuvastada.
Isiku tuvastamist võimaldaval kujul väljastatakse geenidoonori andmeid vaid seaduses ettenähtud juhtudel. Näiteks on geenidoonori arstil õigus saada geenidoonori ravimiseks geenivaramust tema terviseandmeid, kui geenidoonor annab selleks nõusoleku. Lisaks võib geenidoonor ise paluda geenivaramul edastada tema andmeid kolmandale isikule (näiteks kui geenidoonor soovib mõnelt kolmandalt isikult saada teenust, mille osutamiseks on vaja geneetilisi algandmeid – sel juhul võib geenidoonor paluda geenivaramul edastada need geenidoonori poolt määratud isikule, asutusele või ettevõttele).
Geenidoonorite andmete kasutamine teadusuuringutes
Teadusuuringute läbiviimiseks väljastatakse geenidoonorite andmeid ainult pseudonüümitult ehk kodeeritult – nime, isikukoodi ja muid isikut tuvastada võimaldavaid andmeid uuringuteks ei väljastata (välja arvatud juhul, kui selleks on küsitud eraldi geenidoonori nõusolek).
Selleks, et geeniuurijad saaksid piiratud ajaks ligipääsu vajalikele pseudonüümitud andmetele, peab sellele eelnevalt heakskiidu andma Eesti geenivaramu teaduskomitee ja seejärel ka EBIN. Eesti geenivaramu teaduskomitee hindab geenivaramu andmete ja koeproovide baasil läbiviidavate teadusuuringute teaduslikku põhjendatust ja olulisust. EBIN hindab uuringu vastavust isikuandmete kaitse seaduse paragrahvis 6 toodud tingimustele, eetiliste riskide suurust ning uuringu läbiviija tausta, leides tasakaalu põhiõiguste kaitse ja uuringu otstarbekuse vahel.
EBIN-ilt saadud loaga on kindlaks määratud, kui kaua tohib geeniuurija andmeid säilitada ja oma teadustöös kasutada. Samuti on kindlaks määratud, kas geeniuurija peab jagama oma leide ka geenivaramuga (nt kui geeniuurija analüüsib geenidoonori vereproovi, võib geeniuurija jagada analüüside tulemusi geenivaramuga). See tähendab, et geenivaramust koeproovide või andmete väljastamine teadusuuringuteks aitab ka geenivaramu andmekogu rikastada ning seeläbi annab lisateavet, mida saab geenidoonori enda ja rahvatervise hüvanguks kasutada.
Teadusuuringuteks väljastatakse andmeid ka välisriikidesse. Koostöö tegemine mitmete teaduspartneritega on geeniteaduses levinud praktika, sest sageli on ühes biopangas (nagu geenivaramus) teatud mutatsiooni kandjaid nii vähe, et usaldusväärsete tulemuste saamiseks tulebki kaasata rohkem andmeid. Muuhulgas väljastame andmeid ka kolmandatesse riikidesse ehk väljapoole Euroopa Liitu ja Euroopa Majanduspiirkonda. Kui andmeid edastatakse riiki, mille osas Euroopa Komisjon pole leidnud, et sealne andmekaitse tase vastab Euroopa Liidu andmekaitse tasemele, rakendame andmete väljastamisel lisakaitsemeetmeid kooskõlas Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega.
Lae alla tabel teadusuuringutest, kuhu on väljastatud geenivaramu andmeid.
Kui Teil on väljastusi puudutavaid küsimusi, võite kirjutada e-kirja Eesti geenivaramu infomeilile info@geenidoonor.ee
Geenidoonori õigused
Geenidoonoril on õigus tutvuda geenivaramus tema kohta hoitavate andmetega, välja arvatud sugupuuga.
Geenivaramuga liitumine on vabatahtlik ning geenidoonoriks olemisest on võimalik igal ajal loobuda. Selleks tuleb esitada digiallkirjastatud avaldus (lae alla) e-kirja teel aadressile avaldused@geenidoonor.ee.
Kui Teil on küsimusi seoses enda kui uuritava õigustega, saate pöörduda Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu poole e-kirjaga aadressil ebin@sm.ee.
Kui Teil on andmekaitset puudutavaid küsimusi, saate pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole telefonil 6274135 või e-kirjaga aadressil info@aki.ee.
Geenidoonorluse kohta leiate rohkem teavet nõusoleku vormi infolehes.
Lisateave
Täiendavate küsimuste tekkimisel kirjutage geenivaramule aadressil info@geenidoonor.ee.