Praegust Ukrainat hõlmav piirkond oli sajandeid inimrännete risttee, mis ühendas tohutut Euraasia steppi Kesk-Euroopaga. Hiljuti ajakirjas Science Advances avaldatud teadustöös uuriti ammuseid inimsäilmeid ning tuvastati, et see piirkond oli viimase 3500 aasta jooksul (kuni umbes 500 aastat tagasi) geneetiliselt märkimisväärselt mitmekesine.
Uurimust juhtis Tartu Ülikooli Genoomika instituudi (TÜ GI) teadur ja endine University College Londoni (UCL) Marie Skłodowska-Curie järeldoktor Lehti Saag koos professor Mark Thomasega UCList ja Pontus Skoglundiga Francis Cricki Instituudist. Uurimistöö sai teoks tänu visadele Ukraina teadlastele – tänu teisele autorile Olga Utevskale, kes on praegu TÜ GI MSCA4Ukraine stipendiaat, ja kümnetele arheoloogidele, kes vaatamata sõjale Ukrainas endiselt aktiivselt väljakaevamisi läbi viivad.
Analüüsid näitavad, et pronksiaja lõpus olid selle piirkonna elanike genoomides eellaskomponentide proportsioonid sarnased nende kaasaegsetega ülejäänud Euroopas – segu Euroopa küttide-korilaste, Anatoolia varajaste põlluharijate ja stepikarjakasvatajate geneetilisest päritolust – ning need eellaskomponendid on Ukraina piirkonnas leitavad sellest ajast tänapäevani. Seejuures varasest rauaajast keskajani oli tavapäraseks nähtuseks idapoolsete nomaadide jõudmine tänapäeva Ukraina stepialadele. Nende geneetiline profiil varieerus kohaliku geneetilise taustaga segunenud stepipäritolust kuni minimaalse kohaliku segunemisega Ida-Aasia päritoluni.
Ülejäänud Ukraina alal elasid samal ajal erinevate Euroopa piirkondade geenipärandit kandvad inimesed. Ukraina piirkonnas toimunud ränded ja segunemine viisid suure geneetilise mitmekesisuse kujunemisele geograafiliselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt homogeensetes rühmades, nii et erinevaid geneetilisi profiile võib leida samal ajal, samas kohas ja sama arheoloogilise kontekstiga inimeste hulgas.