Euroopa rahvastiku kujunemisloost ja järjepidevusest Põhjamere rannikualade varakeskaegse kogukonna genoomiuuringute näitel

Kesk-Euroopas 5.-8. sajandini e. m. a. asunud Frangi riiki valitses Merovingide dünastia, kes on andnud nime kogu ajastule. Sel perioodil toimusid praeguse Belgia Flandria aladel ulatuslikud kultuurilised ja majanduslikud ümberkorraldused. Milline oli aga varakeskaegsete rahvastikurännete mõju tol perioodil selles piirkonnas elanud ja täna elavatele rahvastele, on senini olnud ebaselge. Stefania Sasso, Kristiina Tambets, Maarten Larmuseau ja Toomas Kivisild kolleegidega Tartu Ülikooli genoomika instituudist ja KU Leuveni Ülikoolist uurisid varakeskaegsete Põhjamere rannikuelanike päritolu ja sugulussidemeid 30 hilismerovingide matusepaika maetud Koksijde elaniku hammastest ja skeletijäänustest eraldatud pärilikkusinfo alusel.

“See matusepaik on üks vanimaid leiukohti Flandrias Lääne Rooma keisririigi langemise järgsest ajast, kust on leitud kremeerimata inimsäilmeid, mida saab seega geneetiliselt uurida,” rõhutas Tartu ja KU Leuveni ülikooli professor Toomas Kivisild.

Teadlased võrdlesid Koksijde indiviidide genoomiandmeid muuhulgas ka kahe teise Flandria vara- ja hiliskeskaegse matusepaiga 18 indiviidi säilmetest saadud genoomiandmetega, et saada ülevaadet Flandria asustusloost kogu keskaja vältel, ning Madalmaade jt Euroopa maade tänaste elanike genoomiandmetega.

Teadustöö tulemused viitavad sellele, et Koksijde ei olnud eliidi matmispaik, ning üllatuslikult selgus, et sealne kogukond oli kirju ning sellesse kuulus kaks erinevat päritolu rühma. Suurem rühm oli geneetiliselt sarnane Inglismaa ja Hollandi varakeskaegsete ja tänaste Põhjamere-äärsete kogukondadega ehk siis germaani päritolu ning paljud rühma liikmeid olid seotud kaugete sugulussidemete kaudu. Väiksema rühma liikmete seast sugulasi ei leitud ning tõenäoliselt oli nende seas sisserändajaid hoopis kohalike sisemaal elanud keldi rahvaste hulka kuuluvate gallialaste järeltulijate hulgast. Koksijde matusepaigast leiti ka ema ja tütre säilmed, mille geneetiline analüüs näitas, et kaks päritolugruppi segunesid omavahel: tüdruku ema pärines nn keldi ja isa germaani päritolu grupist.

“Oli huvitav teada saada, et kaks kogukonnagruppi erinesid ka näiteks pigmentatsiooni ja piimasuhkrut seedida võimaldava ensüümi toimimisega seotud tunnuste poolest, mis olid tingitud pigem nende erinevast päritolust kui erinevatest kohastumustest paikkondlikele  keskkonnatingimustele,” tõi uurimistöö ühe põneva aspekti välja Tartu ülikooli doktorant Stefania Sasso .

“Kui algselt arvati, et selle väikese varakeskaegne Põhjamere-äärse kogukonna liikmed olid perekonnavõrgustiku kaudu üksteisega tihedalt seotud, siis selgus uurimistöö käigus hoopis muu – kogukonda kuulus kaks erinevat päritolu rühma. Ilma DNA analüüsita seda teada ei oleks saadud,” ütles Tartu Ülikooli arheogenoomika professor Kristiina Tambets.  

Autorite sõnul viitavad uuringutulemused sellele, et varakeskaegsetel rahvastikurännetel on flaami elanikkonna kujunemisele olnud püsiv mõju. Uuringu tulemused ja lühikokkuvõte avaldati teadusajakirjas PNAS. Vaata ka KU Leuveni uudislugu.