Vanast DNA-st avastati eelajalooline ohatiseviirus, mille levikut seostatakse suudlemisega
Esimesi ohatisi põhjustavast viirusest järjestatud genoomid viitavad sellele, et herpese tänapäevased tüved hakkasid üle maailma levima pronksiajal. Toimunut saab seostada rännetega Euroopasse ning võib-olla ka suudlemise esilekerkimisega.
Tartu Ülikooli teadlased koostöös Cambridge’i Ülikooli kolleegidega on esmakordselt leidnud ja järjestanud tavaliselt huuleohatist ehk külmaville põhjustava herpeseviiruse vanad genoomid. Selle viirusega on maailmas praegu nakatunud umbes 3,7 miljardit inimest.
Viimased uuringud näitavad, et huuleherpest põhjustava viiruse tüvi HSV-1 tekkis praegu tuntud kujul umbes viis tuhat aastat tagasi pärast suurt pronksiaja rännet Euraasia stepialadelt Euroopasse. Selle tulemusena tõi rahvastiku kiire kasv kaasa nakkuse leviku.
Ajakirjas Science Advances avaldatud uuringu autorite sõnul võis huuleherpese vohamine pronksiajal langeda kokku idast sisse toodud uue kultuuritava – romantilise ja seksuaalse iseloomuga suudlemise – tulekuga.
„Huuleohatis on kogu elu peremeesorganismis peidus ja edasi kandub ta ainult huulte otsesel kokkupuutel. Mutatsioonid toimuvad aeglaselt sajandite ja aastatuhandete jooksul. Et teada saada, kuidas niisugused DNA-viirused arenevad, peame uuringutega minema kaugele minevikku,“ ütles vastutav autor Charlotte Houldcroft Cambridge’i Ülikoolist.
Seni olid varaseimad geneetilised andmed herpese kohta olemas aastast 1925. Nüüd aga õnnestus teadlasrühmal leida viirus tuhande aasta pikkusel ajavahemikul surnud nelja inimese säilmetest ja eraldada hambajuurtest viiruse DNA. Sageli ägeneb herpes koos suuinfektsiooniga: vähemalt kahel uuritud muistsel inimesel oli igemehaigus ja kolmas suitsetas tubakat.
Vanim leid pärines Venemaal Uurali mägedest välja kaevatud täiskasvanud mehelt, kelle säilmed pärinevad nooremast rauaajast umbes 1500 aastat tagasi. Kaks järgmist olid elanud Ühendkuningriigis Cambridge’is: üks neist oli 6.–7. sajandil pKr surnud naine, teine oli 14. sajandi lõpus maetud noormees, kellel oli raske mädane hambapõletik. Hiliseim leid saadi Hollandis välja kaevatud noorelt täiskasvanud mehelt, kes oli kirglik savipiibu suitsetaja ja tapeti tõenäoliselt 1672. aastal, mil prantslased ründasid tema Reini-äärset koduküla.
„Uurisime umbes 3000 arheoloogilisest leiust võetud vana DNA proove ja herpese leidsime neist vaid neljal,“ sõnas uuringu üks juhtautoreid Meriam Guellil Tartu Ülikooli genoomika instituudist. „Vana DNA-d ja 20. sajandist pärit herpeseproove võrreldes saime analüüsida nende erinevusi, hinnata mutatsioonikiirust ja koostada selle põhjal viiruse evolutsiooni ajatelg,“ ütles teine juhtautor Lucy van Dorp Londoni Ülikooli kolledži (UCL) geneetika instituudist.
„Igal primaadiliigil on mingi herpese vorm, seega eeldame, et herpes on olnud meiega juba ajast, mil meie liik Aafrikast lahkus. Kuid umbes viis tuhat aastat tagasi juhtus midagi, mis võimaldas ühel herpesetüvel kõik teised alistada. Võimalik, et see oli nakkuse leviku suurenemine suudlemise tõttu,“ ütles töö vastutav autor Christiana Scheib Tartu Ülikooli genoomika instituudist ja Cambridge’i Ülikoolist.
Teadlased märgivad, et varaseim kirjalik teave suudlemise kohta on Lõuna-Aasiast pärinevas pronksiaegses käsikirjas, ja oletavad, et see komme – mis pole inimkultuurides kaugeltki üldlevinud – võis Euroopasse jõuda Euraasiast tulnud rändega.
Sajandeid hiljem üritas Rooma keiser Tiberius keelata ära suudlemise ametlikel üritustel, et vältida haiguste levikut. See korraldus võis olla seotud herpesega. Suurema osa inimkonna eelajaloost levis HSV-1 siiski n-ö vertikaalselt: sama tüvi kandus nakatunud emalt vastsündinule.
Arheoloogilisest materjalist rekonstrueeritud genoomid annavad meile ainulaadse võimaluse uurida DNA-viiruste teket ja evolutsiooni. Selliste viiruste hulka kuulub lisaks herpesviirustele näiteks ahvirõugete viirus, mille puhangu kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon just rahvusvaheliseks ohuks rahvatervisele. Iidsete genoomide uurimine võimaldab määrata ja dateerida evolutsioonilisi sündmusi palju täpsemini kui tänapäevastel genoomidel põhinevad laborikatsed või mudelid. See omakorda aitab mõista, kuidas viirused on inimese arengut mõjutanud.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on praegu koguni kaks kolmandikku alla 50-aastastest inimestest maailmas HSV-1 kandjad. Enamiku jaoks meist on aeg-ajalt tekkiv huuleohatis ebamugav, kuid koos teiste haigustega – näiteks sepsise või isegi Covid-19-ga – võib viirus olla ka surmav. 2018. aastal suri Ühendkuningriigis kaks naist HSV-1 nakkuse tõttu pärast keisrilõikega sünnitust.
„Arheoloogilisest materjalist rekonstrueeritud genoomid annavad meile ainulaadse võimaluse uurida DNA-viiruste teket ja evolutsiooni. Selliste viiruste hulka kuulub lisaks herpesviirustele näiteks ahvirõugete viirus, mille puhangu kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon just rahvusvaheliseks ohuks rahvatervisele. Iidsete genoomide uurimine võimaldab määrata ja dateerida evolutsioonilisi sündmusi palju täpsemini kui tänapäevastel genoomidel põhinevad laborikatsed või mudelid. See omakorda aitab mõista, kuidas viirused on inimese arengut mõjutanud,” sõnas Guellil.
