Kingitus tulevastele põlvedele

See kõik ei ole üldsegi keeruline. Teilt võetakse vereproov ning te vastate küsimustikule oma eluviiside – söömise, liikumisaktiivsuse, töö iseloomu jm tervist mõjutavate harjumuste, samuti oma praeguse terviseseisundi ning sugupuu kohta.
Need ongi geenidoonoriks saamise käigud. Edaspidine jääb juba Tartu Ülikooli teadlaste hooleks.
Laboris eraldatakse doonorite vereproovidest pärilikkusaine DNA ning pannakse see hoiule biohoidlasse. Vedelas lämmastikus temperatuuril -135 kraadi püsivad proovid tarvitamiskõlbulikena isegi aastasadu.
Küsimustiku vastused on samuti hoiul - igaks juhuks, kurja pilgu vältimiseks, on need salakirja viidud - ja nagu DNA proovegi, hoitakse neid kodeeritult ja eraldi geenidoonori isikuandmetest.
Kogutud andmed on mõeldud vaid biomeditsiini ja geeniteaduse alaseks teadustööks.

Sada tuhat proovi
Geenivaramu siht on kokku koguda 100 000 inimese koeproovid ja küsitlusandmed. Kui aastaks 2010 selle eesmärgini jõutakse, on Eesti geenivaramu üks suuremaid biopanku maailmas.
Praegu luuakse biopanku umbes sajal maal ning kõigi nende olemasolu mõte on varustada teadlasi uurimistööks vajalike andmetega, mille analüüsimise kaudu saavad teadlased välja selgitada, missugused geenimustrid erinevate haiguste väljakujunemisel kaasa mängivad: miks jääb üks inimene vähki, teine maadleb suhkrutõvega ning kolmas on hädas kõrgeks kippuva vererõhuga.
Eluviisi-, keskkonna- ja geenimõjude omavaheliste seoste tundmaõppimine ja sellest järelduste tegemine on mõeldav üksnes sadade tuhandete inimeste geeniandmeid kõrvutades ja analüüsides.

Parema tuleviku nimel
Kui see teadustöö valmis saab, oskavad arstid täpsemini diagnoose välja panna, patsientidele õigeid ravimeid välja kirjutada ning inimestele täpsemaid tervisesoovitusi jagada – kes mida peaks tegema, et haigeks jäämist kui mitte ära hoida, siis vähemasti kaugemasse vanaduspõlve edasi lükata.
Tulevikumeditsiini võimalused on loomulikult hoopis muud kui tänased. Iseenda, oma laste ja lastelaste tervemasse tulevikku saab aga meist igaüks anda oma panuse kohe nüüd - hakates geenidoonoriks.
Seda teha on tõepoolest lihtne. Esimene samm on minna oma perearsti juurde ja küsida, kas tema on geenivaramu andmekoguja. Kui on, siis laabub edaspidine lihtsalt. Nende jaoks aga, kelle perearstid geenidoonoritega ei tegele, on loodud üle Eesti doonorpunkte, mis on avatud kõigile soovijaile. Enne kohaletulekut tuleks tingimata vastuvõtuaeg telefoni teel kokku leppiga.

Kõigest täpsemalt võib lugeda selleltsamalt veebilehelt. Head uurimist!